Täna, 2. septembril saab alguse minu uus blogi, mis loodetavasti leiab täiendust kogu esimese aasta vältel. Nimelt lõpetasin selle aasta juunis Tartu Ülikooli klassiõpetaja eriala ning asusin sellest septembrist tööle oma vanas koolis, endise nimega Tartu Kunstigümnaasiumis ning nüüdses Tartu Variku Koolis. Minu käe all kasvab-õpib-areneb-mürab-vaidleb-särab 17 4. klassi poissi-tüdrukut. Selles blogis katsun kajastada kõike, mis mu peas selle esimese "õpipoisi" aasta jooksul toimub. Blogi nimi on ajendatud ühest Facebookis läbi jooksnud raamatu pealkirjast, mis oli a la "12 asja, mida sulle koolis ei õpetatud ja mis võivad sulle terve varanduse maksma minna", seega tähistab N naturaalarvude hulka, kuna ma ei oska öelda, palju neid asju võib olla, mida ma koolis tegelikult teada ei saanud. Usun, et neid on omajagu. See blogi ei ole mõeldud selleks, et teha kuidagi maha Tartu Ülikooli haridusteaduskonnas toimuvat, pigem kaardistamaks asju, mida noored õpetajahakatised peaksid ise aeg-ajalt kuskilt mujal allikatest uurima. Mulle isiklikult pakub lihtsalt kõvasti nalja, kuidas viie aasta jooksul õpime nii arengupsüholoogiat kui ka filosoofiat-füüsikat-geograafiat, ent lihtsad ja inimlikud pöhiteadmised jäävad kuidagi vajaka või ilmnevad loenguvälisest vestlusest õppejõuga.
Minu tööaeg algas juba nädal enne seda hetke, mil kool lastega täitus. Juba siis käis minu peas tuhat mõtet ja küsimust - kuna ma üldse kooli pean minema? mida seal koolis nädal aega varem teha on? kuidas ma tean, kuidas töökava teha? kas ja kelle poole ma pean pöörduma, kui tahan kuhugi koolitusele minna? kas õpetajad päriselt ka teistel vaheaegadel peale suve ei puhka? jne. Ma ei oska öelda, kui palju vastuseid ma oleks tahtnud teada nii umbes aasta-kahe eest, kui istusin veel kohati vastumeelselt koppehaisulises Salmes ja ootasin, et see kõik ometi lõppeks. Kas oleks olnud üldse kedagi, kelle käest selliseid asju küsida? Või eeldati, et meie niigi suurte koormustega praktikate ajal oleks ma pidand nii muuseas kõik need küsimused praktika juhendajale näkku lajatama? Muidugi, kes oli omal ajal vähe aktiivsem, teadis täpselt, kuidas teha M-kooli, Stuudiumis uut päevikut luua jne aga olgem ausad, olin omal ajal ka paras lohe. Samas tundub, et kõiki neid puudulikke teadmisi ei saa ka minu laiskuse kaela veeretada, kuna need küsimused käivad ilmselt päris paljude minu saatusekaaslase kõrvade vahel.
Algas esimene nädal ja kappasin rõõmsa näoga vana tuttavat rada pidi kooli. Peab tunnistama, et oleks tagumine aeg hakata mööda kõnniteed kooli minema, selle asemel, et oma vanu pätikaid pidi läbi põõsaste ja üle muru minna. Samas üks vanem õpetaja läheb ka sealt, nii et päris tabu vist ka pole. Igatahes jõudsin kooli ning õnneks ootas mind ees minu hea kolleeg, kellele otseloomulikult ühe hingetõmbega kõik küsimused välja purskasin. Tema sõnad, et tegelikult pole üldse nii katastroof tööplaanide tegemine ja koolitustest tuleb ka ainult direktorile teatada jne, rahustasid mu maha. Ah et tegelt ma ei peagi oma peakesega kõiki õpikuid-töövihikuid läbi lappama, et töökava teha? Hea seegi. Vahemärkuseks tuleb lisada, et mul on kolleegidega väga vedanud. Mitmed neist on minu vanad õpetajad, kuid sellegipoolest tunnen, et mind võetakse oma inimesena kuid siiski kolleegina. Kõik on väga avatud ning vastavad ka kõige veidramatele küsimustele. Mulle tundub, et neilgi on hea meel, et punti värsket verd ja natuke ogarat agarust juurde on tulnud. Igatahes läksin ma pärast rahustavat vestlust oma klassi. Klass oli mulle juba tuttav, kuna olin sama õpetajat juba kevadel paar kuud asendanud. Enda kurvastuseks pidin tõdema, et klassiruum nägi sama kole välja nagu seda mäletasin. Seinad on sanitaride vaheruumi rohelised ning mitmest kohast pragunenud ning laste lauad-toolid kriiksusid ikka sama kaeblikult. Samas olen ma optimist, kuna olen tahtnud alati oma käe järgi klassi tuunida (õnneks on nüüd Tartus ka Tiger ja sinna ma mõnel vabal hetkel ka oma sammud sean). Kui päike klassi sisse paistis, muutus seina värvgi natuke soojemaks ning tegelikult on klass mõnusalt avar. Sel hetkel olid klassist puudu ka minu 17 väikest põrgulist, kuid see paranes õigepea. Võtsin siis juba esimesel päeval tööplaanide tegemise ette. Kolleegide loal võisin šnitti võtta nende töökavadest, seega jalgratta leiutamine nagu olin kartnud, jäi ära. Kuulasin klassis oma muusikat ja olemine oli juba päris chill.
Esimesse nädalasse mahtus juba kaks koolitust. Esimene neist oli Avita poolt korraldatud matemaatika ja loodusõpetuse e-tunni koolitus. Kõndisin sirge selja ja kõrgete kontsadega mööda Vallikraavi tänava munakive ning jõudsin ilma kukkumata majja. WC oli loomulikult mööda härjapõlvlastele mõeldud keerdtreppi teisel korrusel, kuhu ma siis ettevaatlikult ronima hakkasin. Maja iseenesest oli väga kaunis, ma ei olnud seda jalutades isegi kunagi märkand. Koolitusel näidati 4. klassile loodud e-tunde, räägiti nende kasutamisvõimalustest ja saime võimaluse seda kuu aega testida. E-tundidest räägin kindlasti kunagi pikemalt, kuna olen tänase seisuga ainult ühe tunni läbi viinud. Teiseks koolituseks oli LP mudeli koolitus, millega meie kool minuteada kaks aastat seotud on. Tegemist on mudeliga, mis peaks arendama õpetajatevahelist koostööd erinevate probleemide lahendamisel. Istusin Karlova kooli aulas ning vaatasin järjekordseid slaide ja mõtlesin, et jeeesus, täpselt nagu oleks uuesti ülikooli sattunud. Samas leidsin, et mul oli teiste kolleegide ees pisike eelis, kuna mina olen veel paras käsn, kes kõiki uusi asju on harjunud üsna kiiresti endasse imama. Samas proovi suruda midagi täiesti uut pika tööstaažiga õpetajale, kellel on sisseharjunud käitumismallid. Elame-näeme, mis sellest kõigest välja tuleb.
Ja siiiiiis tuli 1. september! Käisin umbes viimased kolm nädalat vääääga lahtiste silmadega poodides ringi, kuna mul oli 2010. aastast saati kindel teadmine, et oma esimesel 1. septembril peab midagi sellist seljas olema, mis alati meelde jääks. Ja nagu saatuse tahtel ei olnud miskit sellist üheski poes. Leppisin siis 31. augustil olukorraga ning otsustasin, et lähen ühe kleidiga, millega olin nagunii ainult ühel juubelil käinud. Kuna kleit oli ilus kapsaussiroheline, siis mõtlesin, et ohooo kui ilusad pruunid jalad sellega paistavad! Eriti kuna ostsin Joiki sädelusega porgandiõli, mis annab koibadele mega ilusa lisajume. Ärkasin vara ning asusin viimaste iluprotseduuride kallale, mis hõlmas ka jalgade kreemitamist. Ma ei lasknud end heidutada sellest, et koos jalgadega võõpasin pruunikas-oranžiks oma valge hommikumantli samal ajal kui silmanurgast laual olevalt pudelilt veerisin, et "porgandiõli võib riideid määrida, laske õlil korralikult kuivada". Istusin mõnda aega ning nähes, et kell tiksub minu vastu, läksin üles. Katsusin äärmise ettevaatlikusega kleidi sisse astuda ning see õnnestus kenasti. Tõmbasin kleidi selga ning imetlesin rohelise ja pruuni suvist kontrasti ja olin päris rahul. Tegin mõned üliinimlikult liigutused kätega ning pidin leppima, et ise omal käel lukku tagant ikka kinni ei saa. Läksin kõrvaltuppa, et vend mind aitaks, kuid tema tegi asja ainult hullemaks: "Eeee, kas su selg peabki oranž olema?". Ja siis tuli jada ebaõpetajalikke sõnu minu äsja värvitud huultelt. Umbes 15 minutit enne seda kellaaega, kui õpilased kooli olin kutsunud, seisin mina pesuväel oma rohelise kleidi otsas ja vahtisin paaniliselt ringi. Samas oli õnneks mu peas keerelnud veel üks riietusvariant ning nende sisse ma pugesin ja andsin kontsadele valu. Saabusin õnneks õigeks ajaks. Ja siis kohtusin ma üle kolme kuu oma 17 silmarõõmuga - paistis, et kõigil oli mingi teatud uudishimusära silmis ning lilled pihus. Lilli sai vist küll sama palju kui ülikooli lõpetamisel. Aususime koos aula poole ning kokkuleppe kohaselt jätsime kõik, kaasaarvatud mina, telefonid klassi. Katsun endale sisse harjutada, et ka minu telefon püsiks tunni ajal kotis ning sõrmed ei libiseks harjumusest ebasobival ajal üle Instagrami, kuna seda sama nõuan ka ju nendelt. Klassijuhatajatund möödus üsna improvisatsiooni tähe all, kuna olgem ausad - mul polnud ei ühtki mälestust omal ajal toimunud klassijuhatajatunnist ega ka õrna aimu, mida ma seal rääkima peaksin. Saatsin lapsed mõninga info jagamise järel koju viimast päeva nautima.
millest oleks ehk selline hädavajalik info läbi jooksnud, et minust läks see igatahes kauge kaarega mööda. Igatahes võtsin oma 5 õpiraskustega õpilast, istusin maha ning lihtsalt uurisin, mida ja kas nad üldse inglise keelest teavad. Hiljem alustasime uuesti kehaosade kordamist. Ma ütlen ausalt, et kaamli tatt ausalt venib kiiremini kui see tänane viimane tund. Homme olen igatahes targem ning õppealajuhata soovitusel jälgin tööplaani asemel pigem rohkem seda, et kordaksin-kordaksin-kordaksin ja ka need viis vaprat võitlejat mingigi inglise keele maigu aasta lõpuks suhu saaks.
Kogu see päev möödus muidugi ka korrapidaja tähe all, see tähendab, et järgmine vabam hingetõmme tuli alles pärast tunde. Panin klassis Tanel Padari mängima ning selle saatel valmisid kõik homsed tunnid. Rahuliku südamega tõmbasin ukse enda selja tagant kinni ning tatsasin enda üllatuseks üsnagi optimistliku sammuga koju. Jõudsin isegi BodyAttacki ning kardan, et homme on lastel e-õppepäev, kuna õpetaja ei saa homme lihasvalu tõttu voodist püsti.
Loodan, et nii pikk jutt ei jää viimaseks. Vinget uut kooliaastat igatahes teile-meile-neile kõigile!
Helena
No comments:
Post a Comment