Märkamatult on mööda saanud esimene pool septembrist ning umbes sama kaua ka viimasest postitusest. Selle aja jooksul on mulle sisse kulunud kindel rütm, mis mulle iseenesest väga meeldib ja sobib - 6.40 luugid lahti, meikima-riietuma, sööma, 7.35 kooli poole, 12.35 vajub klassi uks laste taga kinni, siis kirun end ja tõstan laste eest toolid üles, kuna ma reeglina unustan selle, siis läheb peale Tanel Padari playlist ning ümisen vaikselt "Õnne valemit" ning valmistun järgmiseks päevaks. Ja nii juba tõesti märkamatud kaks ja pool nädalat. Kõik hommikud on siiani sujunud imehästi ja reeglina astun kodu uksest välja heatujuliselt. Sel nädalal juhtus minuga aga esimest korda järgmine lugu.
Nädalavahetus kujunes meil vägagi aktiivseks - reede õhtu veetsime Põlvamaal, kust alles hommikul vara Tartusse sõitma hakkasime. Tund pärast koju jõudmist pakkisime uuesti asjad ning asusime teele Naissaare poole, kust jõudsime tagasi alles pühapäeva hilisõhtul. Tundsin kohe, et olen pisut häiritud - kõik minu pühapäevased toimingud nagu koristamine, pesu pesemine jnejne olid tegemata jäänud. Kuid parim algas alles esmaspäeva hommikul. Olin unenäos oma voodis ning kindlal veendumusel, et käin veel ülikoolis ning esimene tund ei ole seminar ega praktikum ning lasen selle kindlakäeliselt üle ja lähen alles 10ks. Kui aga äratuskell otsustas, et kell on täpselt 6 läbi 40 minutit ja mulle sellest valjuhäälselt teada andis, siis virutas reaalsus mulle üsna kõvasti vastu nägu - #*&% ma käin ju tööööööl! Tundsin, kuidas kogu nädalavahetusel kulutatud energia ei ole vähemalgi määral taastund ning teki alt välja tulemine tundus praktiliselt ületamatu väljakutse. Sellegipoolest ajasin end püsti, panin riidesse, riietusin ja asusin morni näoga kooli poole teele. Katsusin küll mõelda nagu üks tore noor optimistlik eluuuurõõõõmu täis õpetaja võiks mõelda, kuid mitte ei tulnud välja - kõik tundus ikka sama kole ja nõme ja üldse ei tahtnud minna. Tee koolini tundus häbematult lühike ja kohalejõudmise aeg oli olematu, mis sel hetkel ei muutnud asjaolusid üldse paremaks. Jõudsin tundi. Ja siis juhtus see, mis iga noore torega õpetajaga peaks/võiks juhtuda - nägemine, et lapsed on mu kohalolekust tegelikult nii rõõmsad, pühkis ka õige pea minu kehva tuju ära ning päev võis jätkuda.
Tegelikult olen ma selle kahe nädala jooksul päris palju uusi asju teada saanud/enda juures avastanud/mõnd fakti tõdenud. Panen need siia ka kirja, et kunagi endal või teistel naljakas lugeda oleks.
* pühapäev olgu puhkepäev, muidu pole esmaspäeval eluisu
* kanna koolis madalaid jalanõusid, muidu on õhtul trennis väääääga valus
* palu õpilastel kotilukud kinni panna ja kotid laua küljes oleva konksu otsa riputada, muidu sa kukud neile peadpidi kotti
* sa ei saa muuta maailma, sa õppisid ainult õpetajaks
* kõik ei ole nii optimistlikud kui sina
* kui sa ei taha ise kõiki toole üles tõsta, siis ole nii kena ja ära unusta seda lastele mainida
* siesta ei alga pärast kella 16.00, muidu ei tule und
* ära tarbi pärast 16.00 midagi, milles on kofeiini, sest siis ei tule kohe kindlasti und
* kui sul on klassis individuaalse õppekavaga õpilasi, tee töökavasse nende jaoks eraldi lahter, isegi kui sa sellest midagi aru ei saa - siis guugelda
* ära kogu laua peale kohvitasse
* ära söö enne tundi lagritsat, hambad kleepuvad kokku
* tegelikult sa ei ole üksi süüdi, kui laps saab kehva hinde - isegi kui lapsevanem sulle seda väita proovib
* jah, sa peadki neile kümme korda ütlema, et küsimusi ei pea ära kirjutama ja tänane kuupäev on ......
* harjuta sisse magamamineku kellaaeg ja pea sellest kinni
* niisamuti pead sa iga kord meelde tuletama, et uus vihik algab 8. ruudust ja 4. joonest
* ära muidugi unusta enne iga harjutust meenutada, et palun ära jäta poolt lehekülge tühjaks, kui eelmine harjutus poole lehe peal lõppes. 1-2 tühja rida seal vahel on täiesti okei
* Facebook on nii 2014 - Stuudium on uus must!
* paljunda, paljunda, paljunda! ehk poolaasta lõpuks alles jäänud lehed kaovad igavikku
* pane tähele kui lapsed on väsinud
* santi ei saa sundida kui sant ei taha kõndida
* vaheta projektori puldi patareid ometi ära, sa ei saa igavesti harjavarrega seda sisse-välja lülitada, see kukub ühel heal päeval alla
* tund väikeklassiga ehk õpiraskustega õpilastega võib olla isegi väga tore, kui sa lõpuks õiged nupud üles leiad
* kasuta sahtlite korrastamisel grip-kotikesi - sahtel näeb välja küll nagu asitõendite ladu, ent kõik vajalik on eraldi kotikestes olemas ja kiirelt leitav
* nad tahavad sulle tegelikult niiii väga meeldida ja nad kurvastavad väga, kui sa nendega pahandad
* ära unusta liivakella keerata (mul on laual 45-minuti kell), lastel on hea selle järgi tunni aega arvestada ja nad on sellega juba harjunud ning märkavad, kui sa seda ei tee
* ära ole sinisilmne, kontrolli koduseid töid - nad lasevad sind üle
*kui klassis valdab mõni laps silmnähtavalt paremini teemat kui sina, siis lase tal rääkida - lapsed kuulavad vahest üht endi hulgast suurema põnevusega kui sind
* ära looda kellelegi peale iseenda - vähemalt mitte printerite peale
* sa tuletadki lapsele mõnda asja tuhat ja üks kord meelde jaaaaaaa ta unustab selle ära
* lapsed tahavad ilusa ilmaga õue minna, mitte koolis istuda - see ei tähenda, et sa ei meeldi neile, kui nad küsivad, et mitu tundi neil veel täna sinuga on
* ole sööklatädidega tore (see on reegel nr 1! don't mess with people who handle your food või vahetavad paberraha müntideks või vastupidi)
* pane õhtul homse päeva riided valmis ja vaata, et nad ikka puhtad ka oleks
* kui sa ise ikka ei tea, siis ole vait - lapsed teavad ja saavad aru, kui sa tegelikult ei tea
* lapsed on reeglina näinud praktiliselt kõiki Youtube'is olevaid videoid, niiet ole õnnelik, kui sa suudad neid millegagi üllatada
* selgita lastele, miks on viisakas nutitelefonilt silmad tõsta, kui sa neist hommikul mööda lähed ja nad sind ei tereta - nad ongi sealsest maailmas kinni ja nad päriselt ka ei näinud sind
* ära solvu, kui laps ütleb sulle alles nädala möödudes "õpetaja, sa meeldisid mulle täna esimest korda". see on positiivne!
* kohv ja komm pole vahepala
* kuivšampoon kingib sulle 5 elutähtsat minutit uneaega
* sa ei ole spioon aga hea oleks, kui sa tead täpselt, kes midagi väljaspool sinu vaatevälja teeb ehk ole valmis lahendama probleeme, mis toimusid garderoobis, staadionil ja Lõunakeskuses
Oma kooliajast mäletan selgelt, kui suureks lõbustuseks on rongivagunite või kutseka kõrval suitsetajate kokku lugemine. See oli miski elupäästev element tunnis, kui enam ei olnud jaksu õpetaja jutule keskenduda. Justkui hoidis vaimu selge ja mõistuse tegevuse juures. Tihtipeale päädis see loomulikult õpetaja kurja sõnaga, et mida sa kõõritad sealt aknast välja! Täna tabasin ühe oma kangelase samamoodi tahvli ja minu asemel hoopis akna taga toimuvat uurimas. Ja siis olin ma ühtäkki hetkeks nende poolel. Mul meenus nii selgelt, mis tunne on istuda kooli pingis, keskpäevane päike selga ja kukalt paitamas (vahest ka ikka korralikult kõrvetamas), kuulata õpetaja juttu, mis ajapikku muutus ainult ühtlaseks suminaks, sest enda peas käis ainult "45,46,47,48,49 vagunit". Minul oli kooli ajal igatahes kõva probleem tähelepanuga. Teadsin seda juba väga varakult, et kui õpetaja tunni esimestel minutitel millegi põneva läbi minu tähelepanu ei võida, siis ei ole tal õrnematki lootust seda hiljem teha, mistõttu leidsin endale pidevalt muud põnevat tegevust. Kui jõudsin tagasi reaalsusesse ja oma laua taha, siis oli see mulle ilmselge häirekell ning viisin läbi kiire liikumispausi, sest mis oleks lõbusam ja meeldivam, kui keset tööd järsku püsti karata ning hüpata-kükitada-näpistada-patsutada ja siis tööd jätkata. Sellest olukorrast õppisin kindlasti seda, et klassi tuleb pidevalt hinnata, kas nad on hetkel veel töövõimelised või mitte ning vajadusel anda nii endale kui neile väike virgutuspaus.
Eelmises postituses mainisin Avita poolt pakutavat e-tundi. Nüüdseks olen sellega töötand eelmisest postitusest alates ja oleks patt mitte öelda, et olen jäägitult armunud. Kuna sel nädalal on tulemas esimene lastevanemate koosolek, kus pean neile sama teemat esitlema ning ka nö "maha müüma", siis on täiesti kohane seda siin suure hurraaga promoda. Sain Avita koolituselt hea võimaluse kuu aega 4. klassi loodusõpetuse ja matemaatika e-tundi proovida. E-tunni näol on tegemist täpselt sellega, mis minu kooliajal puudu jäi - iga tund algab praktiliselt ilutulestikuga! Või noh.. vähemalt mõne põneva harjutuse-video-mõistatuse-tegevusega. Näen, kuidas kahes eelpool mainitud raskes aines, kus enamus lapsi tõesti tahaks hea meelega nähtamatuna püsida, leiavad kõik jõukohast ja põnevat tegevust. Tunni teemasid saadavad põnevad grupi- ja paaristööd ning võimaldavad klassi taset väga hästi ühtlustada - kiirematele on lisaülesanded, mis võimaldab mul tegeleda lastega, kellega peab individuaalsemalt töötama. Ma näen reaalselt, kuidas lapsed oooootavad neid kaht tundi! Ja mis siin salata, lastele võrdse kasu lõikan mina - oma ala spetsialistid on õpiku ja töövihikuga kooskõlas loonud niivõrd võimsa ülesannete ja meetodite baasi, mida oleks raske trumbata üle ka kõigil Salme suurtel helgetel peadel! See säästab tohutult minu aega, kuna ma ei pea igaks tunniks ise jalgratast leiutama. Teadupoolest pole matemaatika ja loodusõpetus minu parimad ja säravaimad küljed, mistõttu on suurepärane võimalus (eriti just mul endal) lastel just parimate olemasolevate meetodite läbi neid keerulisi aineid omandada. Ma usun, et sellise sära peale mu silmis, kui räägin e-tunni võimalustest ja näitan samal ajal projektoriga seinal, et palju lihtsam on saada aru, et a+b=b+a kui vaadata seda läbi video või harjutada liitmist hoopis kalorite või poe ostukorviga ning teha seda varjatud kujul (sest raha.. seda oskavad ju kõik lugeda, isegi need, kes numbreid ei tunne:))... see peaks e-tunni lastevanematele isuäratavaks tegema küll.
Igatahes on hetkel veel meel erk ja rõõmus (miinus see esmaspäeva algus), rutiin sisse harjutatud ning isegi trenni jõuan korralikult! Pöidlad pihku tuleva lastevanemate koosoleku osas!
Helena
Tuesday, September 15, 2015
Wednesday, September 2, 2015
Esimene töönädal möödunud ja esimene koolipäev seljatatud
Hei!
Täna, 2. septembril saab alguse minu uus blogi, mis loodetavasti leiab täiendust kogu esimese aasta vältel. Nimelt lõpetasin selle aasta juunis Tartu Ülikooli klassiõpetaja eriala ning asusin sellest septembrist tööle oma vanas koolis, endise nimega Tartu Kunstigümnaasiumis ning nüüdses Tartu Variku Koolis. Minu käe all kasvab-õpib-areneb-mürab-vaidleb-särab 17 4. klassi poissi-tüdrukut. Selles blogis katsun kajastada kõike, mis mu peas selle esimese "õpipoisi" aasta jooksul toimub. Blogi nimi on ajendatud ühest Facebookis läbi jooksnud raamatu pealkirjast, mis oli a la "12 asja, mida sulle koolis ei õpetatud ja mis võivad sulle terve varanduse maksma minna", seega tähistab N naturaalarvude hulka, kuna ma ei oska öelda, palju neid asju võib olla, mida ma koolis tegelikult teada ei saanud. Usun, et neid on omajagu. See blogi ei ole mõeldud selleks, et teha kuidagi maha Tartu Ülikooli haridusteaduskonnas toimuvat, pigem kaardistamaks asju, mida noored õpetajahakatised peaksid ise aeg-ajalt kuskilt mujal allikatest uurima. Mulle isiklikult pakub lihtsalt kõvasti nalja, kuidas viie aasta jooksul õpime nii arengupsüholoogiat kui ka filosoofiat-füüsikat-geograafiat, ent lihtsad ja inimlikud pöhiteadmised jäävad kuidagi vajaka või ilmnevad loenguvälisest vestlusest õppejõuga.
Minu tööaeg algas juba nädal enne seda hetke, mil kool lastega täitus. Juba siis käis minu peas tuhat mõtet ja küsimust - kuna ma üldse kooli pean minema? mida seal koolis nädal aega varem teha on? kuidas ma tean, kuidas töökava teha? kas ja kelle poole ma pean pöörduma, kui tahan kuhugi koolitusele minna? kas õpetajad päriselt ka teistel vaheaegadel peale suve ei puhka? jne. Ma ei oska öelda, kui palju vastuseid ma oleks tahtnud teada nii umbes aasta-kahe eest, kui istusin veel kohati vastumeelselt koppehaisulises Salmes ja ootasin, et see kõik ometi lõppeks. Kas oleks olnud üldse kedagi, kelle käest selliseid asju küsida? Või eeldati, et meie niigi suurte koormustega praktikate ajal oleks ma pidand nii muuseas kõik need küsimused praktika juhendajale näkku lajatama? Muidugi, kes oli omal ajal vähe aktiivsem, teadis täpselt, kuidas teha M-kooli, Stuudiumis uut päevikut luua jne aga olgem ausad, olin omal ajal ka paras lohe. Samas tundub, et kõiki neid puudulikke teadmisi ei saa ka minu laiskuse kaela veeretada, kuna need küsimused käivad ilmselt päris paljude minu saatusekaaslase kõrvade vahel.
Algas esimene nädal ja kappasin rõõmsa näoga vana tuttavat rada pidi kooli. Peab tunnistama, et oleks tagumine aeg hakata mööda kõnniteed kooli minema, selle asemel, et oma vanu pätikaid pidi läbi põõsaste ja üle muru minna. Samas üks vanem õpetaja läheb ka sealt, nii et päris tabu vist ka pole. Igatahes jõudsin kooli ning õnneks ootas mind ees minu hea kolleeg, kellele otseloomulikult ühe hingetõmbega kõik küsimused välja purskasin. Tema sõnad, et tegelikult pole üldse nii katastroof tööplaanide tegemine ja koolitustest tuleb ka ainult direktorile teatada jne, rahustasid mu maha. Ah et tegelt ma ei peagi oma peakesega kõiki õpikuid-töövihikuid läbi lappama, et töökava teha? Hea seegi. Vahemärkuseks tuleb lisada, et mul on kolleegidega väga vedanud. Mitmed neist on minu vanad õpetajad, kuid sellegipoolest tunnen, et mind võetakse oma inimesena kuid siiski kolleegina. Kõik on väga avatud ning vastavad ka kõige veidramatele küsimustele. Mulle tundub, et neilgi on hea meel, et punti värsket verd ja natuke ogarat agarust juurde on tulnud. Igatahes läksin ma pärast rahustavat vestlust oma klassi. Klass oli mulle juba tuttav, kuna olin sama õpetajat juba kevadel paar kuud asendanud. Enda kurvastuseks pidin tõdema, et klassiruum nägi sama kole välja nagu seda mäletasin. Seinad on sanitaride vaheruumi rohelised ning mitmest kohast pragunenud ning laste lauad-toolid kriiksusid ikka sama kaeblikult. Samas olen ma optimist, kuna olen tahtnud alati oma käe järgi klassi tuunida (õnneks on nüüd Tartus ka Tiger ja sinna ma mõnel vabal hetkel ka oma sammud sean). Kui päike klassi sisse paistis, muutus seina värvgi natuke soojemaks ning tegelikult on klass mõnusalt avar. Sel hetkel olid klassist puudu ka minu 17 väikest põrgulist, kuid see paranes õigepea. Võtsin siis juba esimesel päeval tööplaanide tegemise ette. Kolleegide loal võisin šnitti võtta nende töökavadest, seega jalgratta leiutamine nagu olin kartnud, jäi ära. Kuulasin klassis oma muusikat ja olemine oli juba päris chill.
Esimesse nädalasse mahtus juba kaks koolitust. Esimene neist oli Avita poolt korraldatud matemaatika ja loodusõpetuse e-tunni koolitus. Kõndisin sirge selja ja kõrgete kontsadega mööda Vallikraavi tänava munakive ning jõudsin ilma kukkumata majja. WC oli loomulikult mööda härjapõlvlastele mõeldud keerdtreppi teisel korrusel, kuhu ma siis ettevaatlikult ronima hakkasin. Maja iseenesest oli väga kaunis, ma ei olnud seda jalutades isegi kunagi märkand. Koolitusel näidati 4. klassile loodud e-tunde, räägiti nende kasutamisvõimalustest ja saime võimaluse seda kuu aega testida. E-tundidest räägin kindlasti kunagi pikemalt, kuna olen tänase seisuga ainult ühe tunni läbi viinud. Teiseks koolituseks oli LP mudeli koolitus, millega meie kool minuteada kaks aastat seotud on. Tegemist on mudeliga, mis peaks arendama õpetajatevahelist koostööd erinevate probleemide lahendamisel. Istusin Karlova kooli aulas ning vaatasin järjekordseid slaide ja mõtlesin, et jeeesus, täpselt nagu oleks uuesti ülikooli sattunud. Samas leidsin, et mul oli teiste kolleegide ees pisike eelis, kuna mina olen veel paras käsn, kes kõiki uusi asju on harjunud üsna kiiresti endasse imama. Samas proovi suruda midagi täiesti uut pika tööstaažiga õpetajale, kellel on sisseharjunud käitumismallid. Elame-näeme, mis sellest kõigest välja tuleb.
Ja siiiiiis tuli 1. september! Käisin umbes viimased kolm nädalat vääääga lahtiste silmadega poodides ringi, kuna mul oli 2010. aastast saati kindel teadmine, et oma esimesel 1. septembril peab midagi sellist seljas olema, mis alati meelde jääks. Ja nagu saatuse tahtel ei olnud miskit sellist üheski poes. Leppisin siis 31. augustil olukorraga ning otsustasin, et lähen ühe kleidiga, millega olin nagunii ainult ühel juubelil käinud. Kuna kleit oli ilus kapsaussiroheline, siis mõtlesin, et ohooo kui ilusad pruunid jalad sellega paistavad! Eriti kuna ostsin Joiki sädelusega porgandiõli, mis annab koibadele mega ilusa lisajume. Ärkasin vara ning asusin viimaste iluprotseduuride kallale, mis hõlmas ka jalgade kreemitamist. Ma ei lasknud end heidutada sellest, et koos jalgadega võõpasin pruunikas-oranžiks oma valge hommikumantli samal ajal kui silmanurgast laual olevalt pudelilt veerisin, et "porgandiõli võib riideid määrida, laske õlil korralikult kuivada". Istusin mõnda aega ning nähes, et kell tiksub minu vastu, läksin üles. Katsusin äärmise ettevaatlikusega kleidi sisse astuda ning see õnnestus kenasti. Tõmbasin kleidi selga ning imetlesin rohelise ja pruuni suvist kontrasti ja olin päris rahul. Tegin mõned üliinimlikult liigutused kätega ning pidin leppima, et ise omal käel lukku tagant ikka kinni ei saa. Läksin kõrvaltuppa, et vend mind aitaks, kuid tema tegi asja ainult hullemaks: "Eeee, kas su selg peabki oranž olema?". Ja siis tuli jada ebaõpetajalikke sõnu minu äsja värvitud huultelt. Umbes 15 minutit enne seda kellaaega, kui õpilased kooli olin kutsunud, seisin mina pesuväel oma rohelise kleidi otsas ja vahtisin paaniliselt ringi. Samas oli õnneks mu peas keerelnud veel üks riietusvariant ning nende sisse ma pugesin ja andsin kontsadele valu. Saabusin õnneks õigeks ajaks. Ja siis kohtusin ma üle kolme kuu oma 17 silmarõõmuga - paistis, et kõigil oli mingi teatud uudishimusära silmis ning lilled pihus. Lilli sai vist küll sama palju kui ülikooli lõpetamisel. Aususime koos aula poole ning kokkuleppe kohaselt jätsime kõik, kaasaarvatud mina, telefonid klassi. Katsun endale sisse harjutada, et ka minu telefon püsiks tunni ajal kotis ning sõrmed ei libiseks harjumusest ebasobival ajal üle Instagrami, kuna seda sama nõuan ka ju nendelt. Klassijuhatajatund möödus üsna improvisatsiooni tähe all, kuna olgem ausad - mul polnud ei ühtki mälestust omal ajal toimunud klassijuhatajatunnist ega ka õrna aimu, mida ma seal rääkima peaksin. Saatsin lapsed mõninga info jagamise järel koju viimast päeva nautima.
Ja nüüd siis tänane päev. Hommikul 6.45 voodist püsti ajades lubasin voodile, et ma tulen kohe-kohe tagasi ning pärast kiiret hommikusööki sibasin kooli poole. Täna möödus mul oma klassiga 4 tundi ning lisaks inglise keel väikeklassiga. Juba pärast esimese tunni möödumist tundsin, et kurat, see on ju see! See on see, mida ma olen tahtnud teha, sest ma teen seda nii hästi! Lisaks viisin läbi täna ka esimese e-tunni, millest paistis, et lisaks minule olid vaimustatud ka lapsed. Panin tähele, et selline töövorm elavdas ka selliseid õpilasi, kes muidu matemaatikatunnis pigem passiivseks jäävad või lausa parema meelega seal üldse ei oleks. Katsetan seda veel mõnda aega ning siis oskan juba rohkem sellest rääkida. Omaette kultuurišoki sain aga väikeklassiga toimunud inglise keele tunnist. Siinkohal ei saa ma mitte halvustada klassi taset vaid minu ettevalmistamatust selliseks olukorraks. Tundsin, et olgugi meie suurepärastest (ei mingit irooniat!) inglise keele õppejõududest ja väga põhjalikust ettevalmistusest inglise keele tundideks, ei olnud ma valmis võtma vastu 4. klassi õpilasi, kellele valmistas raskusi isegi enda inglise keeles tutvustamine. Mida ma nüüd teen? Kuidas valmistada individuaalset õppekava? Kuhu ma ära joosta võin? Selle kivi viskan nüüd igatahes Salme 1A staadionile, kuna sellise asjaga oleks tahtnud tutvuda. Kindlasti oli hunnik valik- ja vabaaineid,
millest oleks ehk selline hädavajalik info läbi jooksnud, et minust läks see igatahes kauge kaarega mööda. Igatahes võtsin oma 5 õpiraskustega õpilast, istusin maha ning lihtsalt uurisin, mida ja kas nad üldse inglise keelest teavad. Hiljem alustasime uuesti kehaosade kordamist. Ma ütlen ausalt, et kaamli tatt ausalt venib kiiremini kui see tänane viimane tund. Homme olen igatahes targem ning õppealajuhata soovitusel jälgin tööplaani asemel pigem rohkem seda, et kordaksin-kordaksin-kordaksin ja ka need viis vaprat võitlejat mingigi inglise keele maigu aasta lõpuks suhu saaks.
Kogu see päev möödus muidugi ka korrapidaja tähe all, see tähendab, et järgmine vabam hingetõmme tuli alles pärast tunde. Panin klassis Tanel Padari mängima ning selle saatel valmisid kõik homsed tunnid. Rahuliku südamega tõmbasin ukse enda selja tagant kinni ning tatsasin enda üllatuseks üsnagi optimistliku sammuga koju. Jõudsin isegi BodyAttacki ning kardan, et homme on lastel e-õppepäev, kuna õpetaja ei saa homme lihasvalu tõttu voodist püsti.
Loodan, et nii pikk jutt ei jää viimaseks. Vinget uut kooliaastat igatahes teile-meile-neile kõigile!
2.09.15
Helena
Täna, 2. septembril saab alguse minu uus blogi, mis loodetavasti leiab täiendust kogu esimese aasta vältel. Nimelt lõpetasin selle aasta juunis Tartu Ülikooli klassiõpetaja eriala ning asusin sellest septembrist tööle oma vanas koolis, endise nimega Tartu Kunstigümnaasiumis ning nüüdses Tartu Variku Koolis. Minu käe all kasvab-õpib-areneb-mürab-vaidleb-särab 17 4. klassi poissi-tüdrukut. Selles blogis katsun kajastada kõike, mis mu peas selle esimese "õpipoisi" aasta jooksul toimub. Blogi nimi on ajendatud ühest Facebookis läbi jooksnud raamatu pealkirjast, mis oli a la "12 asja, mida sulle koolis ei õpetatud ja mis võivad sulle terve varanduse maksma minna", seega tähistab N naturaalarvude hulka, kuna ma ei oska öelda, palju neid asju võib olla, mida ma koolis tegelikult teada ei saanud. Usun, et neid on omajagu. See blogi ei ole mõeldud selleks, et teha kuidagi maha Tartu Ülikooli haridusteaduskonnas toimuvat, pigem kaardistamaks asju, mida noored õpetajahakatised peaksid ise aeg-ajalt kuskilt mujal allikatest uurima. Mulle isiklikult pakub lihtsalt kõvasti nalja, kuidas viie aasta jooksul õpime nii arengupsüholoogiat kui ka filosoofiat-füüsikat-geograafiat, ent lihtsad ja inimlikud pöhiteadmised jäävad kuidagi vajaka või ilmnevad loenguvälisest vestlusest õppejõuga.
Minu tööaeg algas juba nädal enne seda hetke, mil kool lastega täitus. Juba siis käis minu peas tuhat mõtet ja küsimust - kuna ma üldse kooli pean minema? mida seal koolis nädal aega varem teha on? kuidas ma tean, kuidas töökava teha? kas ja kelle poole ma pean pöörduma, kui tahan kuhugi koolitusele minna? kas õpetajad päriselt ka teistel vaheaegadel peale suve ei puhka? jne. Ma ei oska öelda, kui palju vastuseid ma oleks tahtnud teada nii umbes aasta-kahe eest, kui istusin veel kohati vastumeelselt koppehaisulises Salmes ja ootasin, et see kõik ometi lõppeks. Kas oleks olnud üldse kedagi, kelle käest selliseid asju küsida? Või eeldati, et meie niigi suurte koormustega praktikate ajal oleks ma pidand nii muuseas kõik need küsimused praktika juhendajale näkku lajatama? Muidugi, kes oli omal ajal vähe aktiivsem, teadis täpselt, kuidas teha M-kooli, Stuudiumis uut päevikut luua jne aga olgem ausad, olin omal ajal ka paras lohe. Samas tundub, et kõiki neid puudulikke teadmisi ei saa ka minu laiskuse kaela veeretada, kuna need küsimused käivad ilmselt päris paljude minu saatusekaaslase kõrvade vahel.
Algas esimene nädal ja kappasin rõõmsa näoga vana tuttavat rada pidi kooli. Peab tunnistama, et oleks tagumine aeg hakata mööda kõnniteed kooli minema, selle asemel, et oma vanu pätikaid pidi läbi põõsaste ja üle muru minna. Samas üks vanem õpetaja läheb ka sealt, nii et päris tabu vist ka pole. Igatahes jõudsin kooli ning õnneks ootas mind ees minu hea kolleeg, kellele otseloomulikult ühe hingetõmbega kõik küsimused välja purskasin. Tema sõnad, et tegelikult pole üldse nii katastroof tööplaanide tegemine ja koolitustest tuleb ka ainult direktorile teatada jne, rahustasid mu maha. Ah et tegelt ma ei peagi oma peakesega kõiki õpikuid-töövihikuid läbi lappama, et töökava teha? Hea seegi. Vahemärkuseks tuleb lisada, et mul on kolleegidega väga vedanud. Mitmed neist on minu vanad õpetajad, kuid sellegipoolest tunnen, et mind võetakse oma inimesena kuid siiski kolleegina. Kõik on väga avatud ning vastavad ka kõige veidramatele küsimustele. Mulle tundub, et neilgi on hea meel, et punti värsket verd ja natuke ogarat agarust juurde on tulnud. Igatahes läksin ma pärast rahustavat vestlust oma klassi. Klass oli mulle juba tuttav, kuna olin sama õpetajat juba kevadel paar kuud asendanud. Enda kurvastuseks pidin tõdema, et klassiruum nägi sama kole välja nagu seda mäletasin. Seinad on sanitaride vaheruumi rohelised ning mitmest kohast pragunenud ning laste lauad-toolid kriiksusid ikka sama kaeblikult. Samas olen ma optimist, kuna olen tahtnud alati oma käe järgi klassi tuunida (õnneks on nüüd Tartus ka Tiger ja sinna ma mõnel vabal hetkel ka oma sammud sean). Kui päike klassi sisse paistis, muutus seina värvgi natuke soojemaks ning tegelikult on klass mõnusalt avar. Sel hetkel olid klassist puudu ka minu 17 väikest põrgulist, kuid see paranes õigepea. Võtsin siis juba esimesel päeval tööplaanide tegemise ette. Kolleegide loal võisin šnitti võtta nende töökavadest, seega jalgratta leiutamine nagu olin kartnud, jäi ära. Kuulasin klassis oma muusikat ja olemine oli juba päris chill.
Esimesse nädalasse mahtus juba kaks koolitust. Esimene neist oli Avita poolt korraldatud matemaatika ja loodusõpetuse e-tunni koolitus. Kõndisin sirge selja ja kõrgete kontsadega mööda Vallikraavi tänava munakive ning jõudsin ilma kukkumata majja. WC oli loomulikult mööda härjapõlvlastele mõeldud keerdtreppi teisel korrusel, kuhu ma siis ettevaatlikult ronima hakkasin. Maja iseenesest oli väga kaunis, ma ei olnud seda jalutades isegi kunagi märkand. Koolitusel näidati 4. klassile loodud e-tunde, räägiti nende kasutamisvõimalustest ja saime võimaluse seda kuu aega testida. E-tundidest räägin kindlasti kunagi pikemalt, kuna olen tänase seisuga ainult ühe tunni läbi viinud. Teiseks koolituseks oli LP mudeli koolitus, millega meie kool minuteada kaks aastat seotud on. Tegemist on mudeliga, mis peaks arendama õpetajatevahelist koostööd erinevate probleemide lahendamisel. Istusin Karlova kooli aulas ning vaatasin järjekordseid slaide ja mõtlesin, et jeeesus, täpselt nagu oleks uuesti ülikooli sattunud. Samas leidsin, et mul oli teiste kolleegide ees pisike eelis, kuna mina olen veel paras käsn, kes kõiki uusi asju on harjunud üsna kiiresti endasse imama. Samas proovi suruda midagi täiesti uut pika tööstaažiga õpetajale, kellel on sisseharjunud käitumismallid. Elame-näeme, mis sellest kõigest välja tuleb.
Ja siiiiiis tuli 1. september! Käisin umbes viimased kolm nädalat vääääga lahtiste silmadega poodides ringi, kuna mul oli 2010. aastast saati kindel teadmine, et oma esimesel 1. septembril peab midagi sellist seljas olema, mis alati meelde jääks. Ja nagu saatuse tahtel ei olnud miskit sellist üheski poes. Leppisin siis 31. augustil olukorraga ning otsustasin, et lähen ühe kleidiga, millega olin nagunii ainult ühel juubelil käinud. Kuna kleit oli ilus kapsaussiroheline, siis mõtlesin, et ohooo kui ilusad pruunid jalad sellega paistavad! Eriti kuna ostsin Joiki sädelusega porgandiõli, mis annab koibadele mega ilusa lisajume. Ärkasin vara ning asusin viimaste iluprotseduuride kallale, mis hõlmas ka jalgade kreemitamist. Ma ei lasknud end heidutada sellest, et koos jalgadega võõpasin pruunikas-oranžiks oma valge hommikumantli samal ajal kui silmanurgast laual olevalt pudelilt veerisin, et "porgandiõli võib riideid määrida, laske õlil korralikult kuivada". Istusin mõnda aega ning nähes, et kell tiksub minu vastu, läksin üles. Katsusin äärmise ettevaatlikusega kleidi sisse astuda ning see õnnestus kenasti. Tõmbasin kleidi selga ning imetlesin rohelise ja pruuni suvist kontrasti ja olin päris rahul. Tegin mõned üliinimlikult liigutused kätega ning pidin leppima, et ise omal käel lukku tagant ikka kinni ei saa. Läksin kõrvaltuppa, et vend mind aitaks, kuid tema tegi asja ainult hullemaks: "Eeee, kas su selg peabki oranž olema?". Ja siis tuli jada ebaõpetajalikke sõnu minu äsja värvitud huultelt. Umbes 15 minutit enne seda kellaaega, kui õpilased kooli olin kutsunud, seisin mina pesuväel oma rohelise kleidi otsas ja vahtisin paaniliselt ringi. Samas oli õnneks mu peas keerelnud veel üks riietusvariant ning nende sisse ma pugesin ja andsin kontsadele valu. Saabusin õnneks õigeks ajaks. Ja siis kohtusin ma üle kolme kuu oma 17 silmarõõmuga - paistis, et kõigil oli mingi teatud uudishimusära silmis ning lilled pihus. Lilli sai vist küll sama palju kui ülikooli lõpetamisel. Aususime koos aula poole ning kokkuleppe kohaselt jätsime kõik, kaasaarvatud mina, telefonid klassi. Katsun endale sisse harjutada, et ka minu telefon püsiks tunni ajal kotis ning sõrmed ei libiseks harjumusest ebasobival ajal üle Instagrami, kuna seda sama nõuan ka ju nendelt. Klassijuhatajatund möödus üsna improvisatsiooni tähe all, kuna olgem ausad - mul polnud ei ühtki mälestust omal ajal toimunud klassijuhatajatunnist ega ka õrna aimu, mida ma seal rääkima peaksin. Saatsin lapsed mõninga info jagamise järel koju viimast päeva nautima.
millest oleks ehk selline hädavajalik info läbi jooksnud, et minust läks see igatahes kauge kaarega mööda. Igatahes võtsin oma 5 õpiraskustega õpilast, istusin maha ning lihtsalt uurisin, mida ja kas nad üldse inglise keelest teavad. Hiljem alustasime uuesti kehaosade kordamist. Ma ütlen ausalt, et kaamli tatt ausalt venib kiiremini kui see tänane viimane tund. Homme olen igatahes targem ning õppealajuhata soovitusel jälgin tööplaani asemel pigem rohkem seda, et kordaksin-kordaksin-kordaksin ja ka need viis vaprat võitlejat mingigi inglise keele maigu aasta lõpuks suhu saaks.
Kogu see päev möödus muidugi ka korrapidaja tähe all, see tähendab, et järgmine vabam hingetõmme tuli alles pärast tunde. Panin klassis Tanel Padari mängima ning selle saatel valmisid kõik homsed tunnid. Rahuliku südamega tõmbasin ukse enda selja tagant kinni ning tatsasin enda üllatuseks üsnagi optimistliku sammuga koju. Jõudsin isegi BodyAttacki ning kardan, et homme on lastel e-õppepäev, kuna õpetaja ei saa homme lihasvalu tõttu voodist püsti.
Loodan, et nii pikk jutt ei jää viimaseks. Vinget uut kooliaastat igatahes teile-meile-neile kõigile!
Helena
Subscribe to:
Comments (Atom)